Tagasihoidlikke ideid covidi leevenduseks / vaatasin uudiseid...

Minul on siin kõik kenasti ja jonksus, niivõrd-kuivõrd, kuid läbiv mure toimetulekuprobleemidega perekonnainimeste ja eesliinitöötajate pärast. Tahaks lahendusi! 

Kommentaariumid kihavad mürgistest, pettunud ja väsinud inimeste näägutamistest. Kohati jääb isegi mulje, et inimene ise oma hädas ei tahagi lahendust leida. Täiesti arusaadav ka. Kui laine peakohal lokku lööb, siis ega ei oska kuidagi sealt välja rabeleda, triivid ja ulbid sitas, see valikuvõimalus justkui puuduks, inimene muutub oma hädas lausa pimedaks lahenduste suhtes. Seda näen ma sageli. Ja seda näen ka, et oma jamades on kerge ja lihtne teisi süüdistada. (Eriti vanema generatsiooni puhul - nendega on käitutud halvasti ja nad peavad seda normiks, nooremaid, kes lahendusi veel ei oska leida, aga on avatud uutele toimetulekuviisidele seetõttu sageli ka halvustades ja naeruvääristades. Ohh nii kerge on kritiseerida! Eeskätt on see kerge seetõttu, et oma jama saab justkui kuhugi laotada, teise peale... Igaljuhul, sellised käitumisviisid reaalselt ei vii kedagi edasi, pigem aeglustavad positiivseid areguid.

Niisiis, üks võimalus: tuleks neid va lahendusi sööta uksest ja aknast - st sotsiaalmeedias ja televisioonis, ajakirjanduses informeerida infotelefonidest ja teenustest, mis tegelevad psüühiliste probleemide ja isegi koduvägivallaga, intervjuud inspireerivate inimestega ning uudsete toimivate lahenduste uurimine, katsetamine kasvõi otseeetris. Seda infotelefonide asja tuleb teha sellisel viisil, et see inimest ei häbimärgista, vaid et ta oskab samastuda murega ja tahab kasutada abi, mida pakutakse. Häbi ja süütunne tekitavad salatsemist, mis omakorda tekitab pingeid ja tabuteemasid, nii ei saagi probeemi ära hoida rohujuure tasandil või suunata seda kõigi jaoks vähe positiivsemasse rööpasse...

Kas me tahame lihtsalt majamduskasvu, mida tavainimene näeb vaid füüsilisel kujul võib-olla lihtsalt ilusamate tenniseplatside näol linna servas või tänavaaukude parandamises(mida average joe vb ei oska hinnata nii kõrgelt), või tahame natuke rohkem, et inimesed, nii paljud kui aga võimalik, elaks rahulolevalt? Et nad tunneks, et nad on vajalikud, et neist hoolitakse. Või vähemalt, et antaks neile selle rahulolu jaoks tööriistad kätte!

Mõtisklesin, et mis siis selle puhul aitaks. Kõige rohkem läbi on muidugi need niiöelda eesliinitöötajad, kes muuhulgas ka on julgenud omale veel lapsed teha, mõni isegi kodulooma hankida ning ägavad pere, kodu puhtuse ja tööülesannete vahel zonglöörimisega, olles ruttu läbipõlenud ja läbi nagu läti rahad. On selge, et mõnel läheb rööprähklemine libedamalt, mõnel jällegi on hing paelaga kaelas. Ja mida me nende hing paelaga kaelas inimestega teeme? Sotsiaalmeedias loomulikult tänitame, et kuidas siis aegade algusest on naised hakkama saanud ja miks nüüd ei peaks saama. Sellisest suhtumisest tuleks minu hinnangul, ja uue parema maailma loomise huvides kiiremas korras lahti saada!

Kõige hullem ongi vaimne tervis, mis kannatab ja võib jälgi jätta, samas on see ka nii õhkõrnuke ja ähmane - kustmaalt algab vaimne probleem... Selge on see, et kui lapsevanemad on rahulolematud, pidevalt väsinud ja seetõttu mürgised (teate küll mida see tähendab, kes kuidas välja elab oma väsimust ja tülplimust) jätab see väikelastele ikka okkaid alateadvusesse, mida nad (ka minu põlvond) pidevate teraapiakülastustega (paistab olevat 2 koolkonda - kes käib psühholoogi juures+on antidepressandid peal nagu narkomaan, kes matab raha vaimsete praktikate koolitustele) leevendada ja lahendada püüab. Ja paljud on jätkuvalt ka lihtsalt eituses. 

Enivei, kuhu ma jõuda tahtsin: Üks väike ideekene oleks see, et moodustuksid riigi toetuse abiga sellised tegelinskid nagu eeemn, nimetame neid siis tugiisikuteks. Tugiisikud! Tugiisiku teenus kujutab endast kompleksset abi ühele inimesele või leibkonnale, aidates tegeleda eeskätt ajaplaneerimise ja väljaselgitamisega, millist abi see leibkond või raskes seisus isik üldse vajab. Samuti nt töö kaotanud inimeste puhul uuesti finantsilisele iseseisvumisele aitamine (koolituste ja tööotsade leidmine, pakkumine, arutamine, mida isik teha tahab ja nt kui keegi tahab oma ettevõtet luua, siis aidata leida koolitusi ja infot seks puhuks). Teenust ei saa peale suruda, küll aga saab teha ohtralt reklaami, nii, et inimene ei tunneks end oma murega kuidagi üksi või marginaalselt. 

Teisest küljest on oluline rõhutada ikka ja jälle seda, et - kui sul on mure - siis fokusseeri lahendusele ja analüüsi endas olukorrad läbi, kuidas ühte või teise olukorda üldse satutud on. Tegelikult kumab ju siiski läbi, et inimesel on alati valik. Iseasi, kas ta seda näha oskab. Seda võimaluse-valiku märkamist tulebki õpetada. Ja asju märkab alati rohkem inimene, kes on ka lõdvestunud, mitte pidevalt 100-le murele samaaegselt mõtlev indiviid. Et siis on tarvis ka tuua inimesele rahu. Lifecoachingut ja mindfullnessi mu jutt vist sihib praegu? Igaljuhul, mindfullnessi ja esoteerika populaarsus tõukub puhtast vajadusest.  

Igaljuhul võiks riik toetada sellise nö eripedagoogika/spetsialiseerumise õppimist, võiks välja töötada olulised teemad ja meetodid, kuidas selline amet praktikas toimiks jne. 

Samuti võiks Ringvaade või mõni muu paljuvaadatud saade (mul endal telekat pole, ainus kanal ETV) pidevalt meenutada mingeid olulisi podcaste ja raamatuid, jällegi olulisi telefoninumbreid ja nippe aja planeerimiseks ja vaimse + füüsilise tervise turgutamiseks, vaba aja sisustamiseks, mõneks ägedaks õpivõimaluseks. 

See uudis kasside turvakodust oli näiteks lahe ja armas. Samuti oli vahva, et on juba loodud mõned MTÜd, mis noori kaasavad ühiste tegevustega netiteel. Selliseid ühendusi võiks nagu seeni pärast vihma juurde tekkida.

Siis veel võiksid tekkida minilastehoiud, mida peab ainult kuni 5 last oma tiiva alla võttev lastehoiutegelane (ja abi). Vanemad daamid, kes on vaktsineeritud ja vähegi lastesõbralikud, boonuseks oma aed, võiksid pisikese tasu eest ja riigi toetust saades oma lastehoiuteenuseid pakkuda. Need võiksid olla ka mingi kallakuga. Näiteks kunsti armastavatele junsudele oma mammi, kelle käe all ägedaid käsitöö nippe omandatakse, matkahuvilistele junsudele oma seljakotiga onkel, kes nad näiteks linnamatkale viib, tutvustamaks olulisi hooneid, aga ka linnaparkides elutsevaid loomakesi või siis sõitkem lausa minibussiga metsa! Võimalusi on palju. Kambakesi koos ei ole tervislik, nagu meile öeldakse, ja hoidke paaridesse, aga väikene pidevalt kooskäiv kamp, kes olude sunnil niikuinii võõrastega kokku ei puutu, ei saa olla ohuks üksteisele. Samuti näiteks raamatuhuviliste või kardisõiduhuviliste minigrupp... ma räägin, võimalused lihtsalt kasvavad nagu okkad kuusel. 

Kuidas seda kõike täpselt korraldada - ega ma ju ei tea, aga kui ideed on väljakäidud, küll siis leidub ka nupukaid inimesi, kes suudaks midagi reaalselt toimima panna. Oluline on tahe ühise eesmärgi nimel pingutada. Korraldada mõttetalgud!

Täisvasvanud inimesed, las neile jääb valik, seega ei saa ka 100 % kelleltki ära võtta tema muretsemist ja tema paha tuju, aga noh, mu mõtted on vast abix ikka! 

innocence is kinky

jenny hval undab kõrgel häälel spotifys mu külmkapp ühineb ka kohe, ei jää alla mu üks kõrv tahab lukku minna sügavmõtteline seltskond köögis varsti magamistoas sest kell on 01.59 ja mu unegraafik hoiab end tugevalt sellises reziimis. leidsin hvali ühe romaani raamaturiiulist. keerdusin selle sisse kookoniks. pidin ostma igasugu asju poodidest, aga neid polnud. igaljuhul see romaan on hoopis ühest tema huvitavast etteastest ja kehast ja helist, neitslikusest - jeanne d ark. 02.02. lähen ikkagi magama

Nädalad

Mu sõrmed. Nad ei paindu enam. Pastakaga kirjutamise musklid on täiesti kiduraks jäänud. Kritseldan pool lehekülge loetamatut teksti, mis progressiivselt veel loetamatumaks sotapotaks kulgeb. Käsi väsib. Mu sõrmed. Nad on nagu mingid teised olevused. 2020. 

Pidin kirjutama. Sest jälle. Telefoni (loe: pilditegemise riistapuu) aku sai tühjaks keset kummituslikult pimedat, tuulist ja koht- ja kaugvalgustatud ERMi ümbrust ning mu poeetilisuspuhang peab kuidagi väljenduma. See oli maagiline ja max spotaanne kogemus mu muidu üsna üksluise töönädala sees. Muidgi siis kui pärituult sõita, esikorv kenasti Raadi Maxxxima vetsupaberikuuiku ja salfffrättidega täidetud, metsavahel kauguses täiesti sürris kohas mingite tulede poole, ajada pea kuklasse, vahtida üles taevalaotusesse, kus pilved üsna kiirelt sõuavad, tekitades kohati illusiooni, et mõni täht on liuglev õhulaev. See on mõnna. Jõuad tulukesi järgides mingisse uute elamute rajooni. Kindla malli järgi majad, aknad, autod. Ühe akna taga sädeleb jõulukuusk vilkuvates tulukestes. Kuidas siit välja saab? Intuitsioon. Mööda äsjarajatud kergliiklusteed rullun mingite teiste tulukeste poole, mis, nagu selgub, on ERMI tagust suurt-laia väljakut ääristav valgustite rida. Ja siis need kohtvalgustid. Täielik pimedus kohtub pimestava valgustusega. Filmikuks ja pühalikuks kisub. Tormihoiatus vastas tõele. Sellistes tuulekoridorides nagu siin (massiivse muuseumi kõrval liikudes)on tõesti oht mütsist ja kõrvakuulmisest ilma jääda.

Kas siin on kedagi? Valgustatud, aga täiesti mahajäetud tohutu klaasehitis. Apokalüptiliselt või arvutimängulikult mõjus hetk tagasi ka see miraazina ilutsev uuselamute saareke. Pimeduses. Põõsaste ja kultuurküngaste taga varjus. Ei hingelistki. Ainult majad, tuled akendes. Aga mitte kedagi liikumas. Ainult tuul. Külm kile tuul. 

Nädal läks jälle nii kiiresti ja eluisu jõudis mitu korda kaduda ning siis tagasi tulla. Meedia ja lähedaste mõjutustest kannustuna tegin kiirkäigu apteeki ning ostsin kamaluga vitamiine ja toidulisandeid, mida kodus isukalt - eluisukalt sisse vohmisin. Ja mida imet! Tundsingi end energilisema ja väekamana! 

Muidugi tunnen end nii ka pärast mõningaid meditatsioone, aga unegraafiku sassisusega on need väga lühikeseks või üldse ära jäänud. 

Tegelikult, juba üks kangem D vitamiin-päikesepärl on abimees. Kas ta aitab tõesti või ma olen oma teadvust nii harjutanud, et aktiveerun mõtte peale: see on tervislik?! Võtsin vitamiini, nüüd tunnen end hästi. Enese programmeerimine, uute lihaste, meditatsioonilihaste-mõtteliihaste harjutamine kannab vilja, kannab natuke kaela  - võin kergesti lõdvestuda. Aga ma oskan kahjuks ka kiiresti sellest lõdvestusest välja minna. Ja seda rohkem märgata olukordi, kus ma pinges olen. Neid olukordi võiks hulga vähem olla. Seda enam, et kõrvaltvaatajale tundub mu elu niigi chill. Mu keha nii ei arva. Pole hullu. Tegelen sellega!

Vihmakuu

Vihmakuu lõpus lähevadki ilmad lõpuks vihmaseks. Praegu. Sajab. Koguaeg sajab midagi. Hämar taevas kumab düstoopiliselt. Udu või vihm, mis mu aknast paistvat Tartu kõrgeimat ärihoonet ähmastab ja joonisfilmilikuks muudab - ei tea, kumb see on. Peab õue minema ja ise järele uurima. Kodukontoriga on see fenomen, et õueminek on sündmus. Edukas sündmus on, kui õue saab minna valge päevaga. Võinoh, halliga, mis nüüd mõneks ajaks normaalsuseks saab. Õues on kas hall või pime. 

See meenutab, et hiljuti oma culture shock videote taustakskuulamise hoos avastasin ühe Lõuna-Koreasse pagenud ja sealt USAsse õppima läinud põhjakorealase videod. Jah, põhjakoeralane! Pärast tema kodumaa mälestuste ja kirjelduste kuulmist tunnen end väga priviligeerituna, et saan nii palju küünlaid põletada, sest siin ei ole need ülearu kallid. Ja meil on elekter, mille eest jaksame ka maksta. Ei pea tühja kõhuga kell 5 ärkama, et enne kooli ühiskondlikku tööd tegema rutata, ei pea pärast seda 45 min kooli kõndima, ei pea tühja kõhuga talvel kell seitse magama heitma, sest elekter on kallis ja küünlaid ei ole ka raha osta. Ja kui paps mõne küünla Hiinast smuugeldab, saadetakse ta vangilaagrisse. Nii palju jubedusi, mis mõne inimese jaoks, paljude jaoks tegelikult ongi igapäevane tavaelu. Oeh.. 

Ja kui õnnelikud me tegelikult oleme, et meil lubatakse oma õiguste eest näiteks väike pikett korraldada.  Lihtsalt wow. Praegu ei jaksa rohkem seda teemat väga avada, palju ideede niidiotsasi tahab siit edasi keerelda... 

Näiteks olen ma olnud tükk aega veendunud, et rahu nimel võiks sellised igasugused paraadid ja asjad olemata olla, kõik võiksid kõiki rahus tolereerida. Aga see ei aitaks palju... see aitaks ainult  natuke. Esmaspäevane teejoomine K`ga meenutas, et  kuigi ühest küljest on hea alustada muutust enese seest, siis ei tohi alaväärtustada aktiviste, kes seisavad selle eest, et teatud õigused oleks kõigil inimestel  ja et see oleks avalikult okei (praegu siis nt see lgbt teema, kunagi ju vaadati ka viltu naistele, kes hääleõigust saada tahtsid). Et miski oleks legitiimne ja üheti mõistetav kõigi kodanike jaoks, peavad seadused paigas olema. Ja noh, oleks hea, kui need oleks mõistlikud. Aga selleks, et need mõistlikud oleks, tuleb rasket tööd teha meie tublidel aktivistidel (minul see tüpaaz kahjuks puudub, ma tegelen siin vaikselt iseendaga). 

Teisest küljest, olen palju identiteedile mõelnud. See on kogum kogemustest ja infost, mis meid ümbriteb, aga ka midagi väga sellist, mida saaks nimetada oma hinge või vaimu signatuuriks, midagi väga oma. (näiteks: kui kõik kogemused ja kokkupuuted minult ära võtta - mis minust alles jääks? Mis on see päris mina üleüldse???) Seega, ideaalis me peame võtma veidikene ka nagu vastutust selle eest, milliseks me tahame ennast vormida lasta, ja milliseks me ühiskondlikult tahame vormuda. Ja huvitav oli selliste mõtiskluste valguses jälgida todasama põhjakorea juutuuberit -  kuidas on kujundatud ühe süsteemi asukate üldised MÕTTED, arvamused, ilustandardid jms, sest see kõik on õpitav. Ja see ei ole ilukirjandus! Hehe, kuidagi veider mõelda, et ka ilumeel on õpitav. Kuidas tänapäevamaailmas siin meie kõrval mõnel inimesel seda nagu ikka pole? Või siis olen mina see, kes on mõjutatud ja see minumeelest ilumeeleta isik julgeb jääda kindlaks omaenda (väga enda) ekspressioonile? 😅

Mis ma vahepeal veel hakkasin tegema: käima kooris, vinyasa joogas, õppima hiina, korea ja jaapani keelt. Reikikursusel avastasin, et nii mõnus on õppida märke :-)  Kui lahe oleks suuta hiinakeelseid etikette lugeda ja mõnda jaapani asja ilma tõlketa jne.

Heheee, teine youtube peateema sel kuul on olnud seotud seriaaliga Emily in Paris, millest ma ka ei suutnud vaadata rohkem kui ühe osa. Aga kui vahva oli oma jälgitavate prantsuse kultuuriga seotud suunamudijate hinnanguid ja ranti kuulata, või seda, kuidas see Emily in Paris ikka mingi väikese killuna kusagilt infost läbi käis. Ja kui naljakas, et igaüks ikka arvab, et peab ka sõna võtma sel teemal. Ise vist kommenteeriks nii, et ma saan jah aru, et see ei ole dokumentaal ega midagi sellist,  aga lihtsalt, midagi oli kogu selles dialoogide, faabula ja karakterite virrvarris sellist, mis minuga üldse ei resoneerunud. Pluss, et tõepoolest - veidike ootasin visuaalide ja moe osas midagi värskendavat. Ilmselt liiga hipster siis ma. (mitte et ma ise üli moeteadlikult riietuks, nope!) 

Ok, lippan nüüd siis sügisesse uduvihma. Hetkel veel nauditavasse hallusesse, mis varsti hakkab seest närvirakke närima ja mille kohta perearst ilmselt annaks käskluse lisaannus D vitamiini sisse vohmida. 

Majad minu piirkonnas

Majad on mu elus olulisel kohal. Näen neid uneski. Näiteks uurisin eile ühte kordatehtud korterelamut. See värvigamma oli ühestküljest veider, teisest lummav. Selline mündirohelise ja hallikkassinise (kumb see siis on hall või sinine???) kombo. Eriskummalisel moel. Unes, kella 7 ja 10 vahel, nägin taolist maja jälle, pidin selle leidma, ta asus tundmatu linnakese mäeotsas asuvas immigrantide linnaosas. Pidin oma srilanka töökaaslase sealt leidma ja temaga mingile festivalile suunduma. See ilmselt jõudis mu unne tänu vinyasas minu ees etlevale naisele, kelle kukalt vaadates tihtilugu juurdlesin - kas see on mu töökaaslane või ei ole? Ei ole teda nii ammu näinud, ei oskagi tema siluetti määratleda...  

Täna jalutasime Rosinaga jõe ja kanali vahelisel rohealal ja nautisime päikeselist ilma. Nautisin üleüldse rohelust. Massiivse silla alt läbi, jalutad massiivsete puude all ja tunned end kuidagi eriliselt, vaatad heldinult muru. Ta toidab sind oma rohelusega. Puude vahelt kõrgusest terendab Paju 2 ärihoone, nagu majakas. Oh jah, see kõrghoone, mille kohta olen kuulnud mitut tuttavat pahakspanevalt ja väsinult ohkavat, a la on meile sellist maja nüüd vaja. Neile ei meeldi see hoone. Aga mulle meeldib. On seda koguaeg. Olen talle koguaeg salaja pöialt hoidnud. Et meeldib, Miks?

1. Lisab linnapilti värskendava (ja suurlinliku?) vertikaalse dimensiooni a la "vaata üles", pilk rändab harjumuspärase maaläheduse boonuseks ka ülespoole, lisades niisiis ee... huvitavust.

2. Kaugelt vaadates paistab see ärihoone justkui natuke lopergune ja viltu, seeläbi mõnusasti tajudega mängides

3. Integreerimine linna nii välimuselt kui praktilise poole pealt, eriti võrreldes teisel pool silda asuva madalama kandilise ärihoonega - minumeelest on see täitsa okeilt välja tulnud: esimesel korrusel asub kohvik, omamaja töötajatel hea seal einestamas käia ning ka minusugustel möödujatel, kes elab lähedal, kaugele ei viitsi minna, aga tahaks mittekodus midagi nokitseda  - tassikese kohvi saatel lugeda, kirjutada, õppida. Maja ees on ohtralt pinke, on rahuldav haljastus. Mulle paistis, et sinna oli sireleid istutatud - ootan huviga kevadet. Ja kõigesuurem ja armsam plusspunkt minu jaoks: siseparkla seintele on pandud kasvama viinapuu. Mis võiks olla toredam kui selline rohelusse uppuv maja? :) 

Kahjuks ei saa midagi nii toredat teispool silda asuva hoone kohta öelda.Esimesel korrusel, kus oleks minumeelest äge hoopis selline supelhoone taoline asutus tekitada (näiteks mingi ujumisasjade pood ja paadilaenutus ja väike jätsijaam), asuvad hambaarst (pärast tarkusehamba väljavõtmist ei assotseeru annekanal sinu jaoks ilmselt kunagi millegi meeldivaga), ja kaks ilusalongi. Terrass seisab täiesti niisama. 

Muidugi, kes olen mina siin kõike kritiseerima ja nii. Aga vähemalt olen oma ebapopulaarseid arvamusi siin nüüd põhjendatult väljendanud ja võin eluga avalalt edasi minna 😅

Lisaks majadele olen ka patoloogiline sisustuse huviline ja pean ütlema, et selliseid videosid ja inffi on raffale rohkem tarvis: (olgem ausad, kõik trendikad esemed ei ole teps mitte rahalaristamist väärt. Toa sisustamine olgu intuitiivne. Nagu Marie Kondo for sisustamine, kunagi äkki kirjutan sellest lähemalt) tegelt pool videost lihtsalt, dis woman brings me joy :)

Koledad asjad - nõrganärvilistel ei ole asja sellele postitusele

Kas ma tohin hetkeks koledatest asjadest rääkida? Näiteks sellest, kui kehvasti ma ennast vahepeal tunnen, lihtsalt sellepärast, et ma eksisteerin. Eriti siis, kui mul on nohu. Vahepeal mul oli see, ja kurguvalu. Loodetavasti polnud ma pandeemiaohver vaid külmetunud pärast vihmast läbiligunemist kohvikutepäeval/muuseumiööl. Kui üritus on, siis nagu on kohustus minna. 

Me kõik võime alustada uue pandeemia: Nuuskan salvrätikusse suure tatipläraka, milles rikkalik bakteribukett. Viskan täisnuusatud zewa softid prügikasti. Pildid sellest, kuhu nad sealt edasi rändavad, annavad mu kujutlusvõimele kenasti tööd. Näiteks tuleb mõni onkel prügikasti omale head-paremat söögipoolist sorteerima, avab koti, ei leia sealt midagi meelepärast ja lahkub.. aga jätab prügikastikaane avali ning asjasse sekkub linnurahvas, kes tirib "aaretelaekast" seda ja teist, ka salvrätte üles.  Tatilapid satuvad laia ilma.. okei ma ei taha enam jubedamaks oma juttudega minna. Aga võib-olla on siin jälle lahendus taskuräti kasutamises ja täisnuusatud lappide keeduveega pesemises? Selleks olen ma jälle liiga mugav. Ja kujutluspilt oma tati keeduvees ringlemisest ka just söögiisule kaasa ei aita. 

Peaks vist kuhugi redditisse oma jubedaid jutte kirjutama ja ootama laiemat kõlapinda. Vot. 

Ugh - ja üks jube pandeemia siin ilmas on veel: pedofiilia. Kuidas teha neile selgeks, et nende huviobjektid on noored arenevad elavad hinged, kelle edasine elu oleneb sellest, kuidas nendega käitutakse. Natuke vastutustundlikkust! Natuke... arusaamist, et see on pisut patoloogiasse kalduv sättumus, see pedovärk. Sestap olen selle poolt, et pedofiile ei häbimärgistataks ega häbimärgistataks ka ohvreid. Kõik (nii pedod kui ohvrid) peavad saama rääkida oma mõtetest ja tunnetest ausalt (ja avalikult), ilma et neid nö hinnatakse. Siis ei koli pahalased põranda alla.  Ja nii võib niimõnigi pedosusele kalduv inimene äkki oma vasakule keeravast mõttelõnga sabast kinni saada ja oskab sellele enne punkti panna kui mõte teoks manifesteerub. Samuti ohvritega, oeh-oeh. 

Ja üleüldse mõtete juhtimisega see asi. Inimene peab vastutust võtma selle eest, mida ta mõtleb. Ega see kerge ei ole, võin omastkäest öelda, aga peab püüdma. Mõtete juhtimise ja meditatsiooni tund võiks igas koolis kohustuslik olla! Võib-olla jääks ka koolikiusamist jms vähemaks. 

Nii.

Juuni juuli august september. September! Kui seda sõna öelda, muutuvad kõik stiihiad täiesti sügiseseks, sallisoojaks, puulehekollakaks ja noh, üldse selliseks huvitavaks teistmoodi sissepoole-väljapoole olemiseks. Sügis algas kuidagi kiirelt ja kähku. Suutsime isegi Riias käia! Tänu KZ´le. Riias elaks küll mõnusasti kuuaega näiteks. Või rohkem. Palju võimalusi ringiuitamiseks. Riboca - samuti põnev - ilmselt mitme päeva jagu uudistamist, me jaksasime max 3 h seal ukerdada ja erinevate kunstnike loodud maailmu (iga suur ruum oli nagu kellegi oma ideeruum vms) läbida. Mõni kõnetas rohkem, mõni vähem. Asukoht - super. Suutsin üle pika aja jälle oma orienteerumisoskustes kenasti kahelda ja seda sürri "ma ei tea kus ma olen ja kuhu jääb kesklinn" tunnet tunda. 

Et blogipostitus mõnusalt hädaldav ja eneseanalüütiline hoida siis jätkaks nii:

Ja millega ma ikkagi strugglin vist terve elu - korra hoidmine. Ka enese korrashoid. Kuidas mõningatel see loomulikust intelligentsist nii hästi välja tuleb? Miks mina pean ekstravaeva nägema? Kas see ongi minu elu eesmärk  - leida mingi tasakaal enda sees korra ja korratuse vahel, efektiivsuse ja laisklemise vahel jne? See on raske, ma ütlen. Elu tundub praegu nii paganama raske. Mul ei ole suur töökoormus, aga ikka olen pärast väsinud ja ei jaksa isegi meditatsiooni laskuda. Mõni päev on parem, mõni halvem. Tahaks kuidagi sellisest eluspüsimise ja enese hoidmise faasist üle saada, et tegeleda suuremate asjadega. Et suuremate asjadega tegelemine ei paneks mind väiksemaid igapäevaseid asju hooletusse jätma. 

Ilmselt see vahepeal haigeks jäämine viis mind energeetilisse madalseisu ja sealt sellised madalseisumõtted. Laupäeval igaljuhul koristan oma elamise korralikult ära, loen midagi hääd. kamandan elukaaslase lõpuks lambi üles panema, võtame lahti vanni ees asuva moodustise, et näha, milline toru lekib ja likvideerime probleemi, üks eesmärke samuti on jõuda kohvi Mandlisse. Jahjah, meil ka torud lekivad, halleluuja! 

Maagiline realism kõikjal minu ümber

 August. Ümbrus muutub. Kokkupuude ämblikega jätkub. Pärast meeleolukat luuleõhtut otsustasin oma ratast enam mitte sirelipõõsasse parkida vaid see trepikotta viia. Teen ukse lahti ja hakkan ratast tõstma ja mida ma näen - tema seal: Suur lihav paksu keskosa ja võimsate jäsemetega ämblikloom otse keset uksepiita, justnagu midagi öelda tahtes või nii, maru imposantselt. Ta oli steitment. 

Pisut veinisena ja tühja kõhuga hilisõhtul minu mõtlemisvõime üsna pärsitud. Passin talle otsa ja panen ukse uuesti kinni, äkki ta liikumise peale liigutab ennast sealt minema. Liigutaski. Hästi kiiresti! Kuhu ta kadus? Ega ometi ämblikmehe kombel minu otsa hüpanud? Tegin ukse lahti ja seal ta jälle oli, pisut uksepiida varju pugenud, aga ikka keset teed nii, et ma ei saanud temast mööda - ei taha ju otsa ka teisele sõita. Ühe käega tuleb ust lahti hoida ja teisega ratast veeretada, nii et... helistasin korra üles, et elukaaslane tuleks ka seda ilmaime-looma kaema ning ehk aitaks temast kuidagi mööda saada. Helistan üles. Sealt tuleb imelik krabin. Ütlen tere. Krabin jätkub. Uks juhitakse avatuks, aga mul pole seda vaja, on vaja kutsuda abiväge. Paar korda sarnast hirmuäratavat krabinat ja annan alla. Mis toimub? Mis reaalsuses ma viibin küll? Räägin ämblikuga, palun tal kõrvale minna, kui ta ei taha lömastatud saada. Nope, ta ei võta kuulda. Passib seal. Nonii. Sätin siis lõpuks ratta nii ukse äärde kui saan ja ennast teisele poole äärde ja püüan ta ellu jätta. Edasi ma ei tea, mis sai. Igaljuhul öösel ei tulnud üldse und ja vastu hommikut oli mul max väsimusega uni, milles rebane põllupeal piilus mind. Meil oli piev pilkkontakt. Tahtsin edasi minna, aga kartsin, et äkki ta tuleb mind maha murdma või mine tea - marutaudikandjad nad ju. Teen paar sammu ja rebas-poiss tuleb minu poole, aga siis... mul kaob nägemine ja läheb halliks. Midamida? Katsun fookust hoida, aga ei saa, hall kae katab nägemise täielikult, rebane on üsna lähedal, avan silmad augustikuu jahedasse päikesepaistesse oma voodis. Voodis on mulda. Rosin kannab seda isegi kui jalad on pestud. Püherdab voodis linadel. Ilmselt ei lasnud mul öösel magada mõte mikroorganismidest voodis. Vahest ka mõni ämbliku-beebi on linadevahel? Korjasin niipalju muru ja mulla osakesi ära kui sain, aga midagi nagu ikka... Oeh, ja siis ei saanud selili magada kuigi selg seda oma kangeolekuga rangelt nõudis. Muidugi olin ühest raamatust lugenud, et hallidel maavälistel on kerge inimest röövida just siis kui ta on seliliasendis. Vot. Nojah. Proovisin igas asendis aga mitte selili olla. Hommikupoole ööd andsin alla ja jäin selili oma rebaseunne. 

Wabisabi saatest avastasin hea artisti, mis kogu selle maagikaga hästi kokku sobib:

(ahjaa, ja slämm jah, sellest peaks vast eraldi postituse tegema) 

Mida arvan arvustamisest ja endast ja ups jälle veidike life coachi jutuks kisub

Raamatuarvustusi (ja noh, üleüldse arvustusi) lugedes hakkab silma kurvavõitu (ent mitte kurb, see on juba liiga dramaatiline sõna. ka tüütu on siinkohal liiga äraseletav adjektiiv) tõik. Nad on sageli )aga mitte alati) kuivad ja igavad, infot ja seoseid pritsivad, küll tundlikke järeldusi tegevad, aga ise oma kirjutamises justkui mitte nii tundlikud. Ma vajan mingit teatavat mahlakust tekstis. Kas mingi arvustus iseeneses ei võiks ka olla omaette kunstiteos? On seda palju palutud? Jah, ilmselgelt. Ja täiesti arusaadavatel põhjustel ka.

Üleüldiselt, raske on end sundida lugema midagi, milles minujaoks jääb hinge väheks või ei resoneeru. Üldse on raske teha asju, millega ma ei resoneeru. Mis võib-olla vajavad liiga palju pingutamist. Sellest johutuvalt on mul sageli dilemma - kas ma peaks rohkem pingutama (konfuutsius) või alla andma mõttega, et ju see pole siis minu jaoks (pigem taoism - on nagu on). Kui nüüd maru relevantselt astroloogiale toetuda, siis selles kaanonis öeldakse, et kaljukits on töörügaja ja distsipliinilemb. Kustotsast ma see olen? Mulle see distsipliinijüngri mentaliteet meeldib iseeenesest ning tunnen vajadust küll, aga näiteks india astroloogiat uurides selgus, et mu juhtplaneet  (saturn) on nõrgestatud olekus (amburis), mis muudab mu parajaks plähmerdiseks ja optimistlikuks, kuid abstraktseks unistajaks. Meeldigu see siis mulle või mitte. Tuleb püüda see omadus kuidagi šarmiks muuta! 

Sellega meenub - hakkasin vahepeal püüdma mõningate sõprade muidu negatiivsena näivaid/mulle vastunäidustatud omadusi vaatama teises valguses - mingil määral on need nende trumbid või need-miskid, mis nad omaette väärtuslikuks ja šarmikaks muudavad. Elu läks kohe toredamaks selliseid mõtteid mõeldes! Niisiis imetlen oma sõpru-tuttavaid, kui nad teevad või ütlevad midagi, mida mina ei teeks. Jah, tõsiselt imetlen. Vahel jällegi, mõni sõber on minujaoks nii sümpaatne ja šarmikas, ning hiljem selgub, et see on tingitud mingitest tema sisemistest ajavoogudega pealekasvanud kompleksidest. 

Aga vahel, vahel degradeerun mingile tasandile, kus ma jällegi ei salli ei ennast ega teisi. Siin sobib vist ka see õlalepatsutus endale - on nagu on. Midagi pole valesti. 

Kas ma saan imetleda teksti, millega ma üldse ei resoneeru, millega peab punnitama, mida üldse ei suudagi seedida? Õnn ja tõrvatilgad meepotis jälle. Nendeta lihtsalt poleks mittemidagi. 

Õnnelikkusest ja mitte nii õnnelikkusest

Vahepeal tundub, et ebamugavuses peitubki õnn. Vähemalt käib ta sellega koguaeg kaasas. (mul puudub mugav tugitool või kottool, milles hetkel seda teksti eriliselt mõnus kirjutada oleks, aga ma ei kurda! see õnnelikkuse osa tuleb minu seest). Need hetked, noh, need samused hetked, mis mul on olnud ja mis praegugi. On ju üdini õnnelikud. Ja ometi on tõrvatilgad meepotis. Nad ikkagi on. Aga kes neid mäletab? Mina mäletan. Ja nad on täieõiguslik osa, vaat et pärisosa õnnest endast. 

Või et tekib küsimus, mis see õnn üleüldse on? Eks seda peab igaüks ise enda jaoks sõnastama või müstifitseerima, tehku nad mis tahavad selle õnnega. See on igalühel oma.

Tahtsin tegelikult kirjutada põrandalampidest. Kas just siia blogisse, aga üleüldiselt. Ja sellest, mida nad minu tajudega teevad. Tähendab, nad teevad korteri või kodu oma madala sooja valgusvihu mõjul hubaseks. Kas see ongi see, mida elult tahan? Ühelt mõnusalt kodult igaljuhul küll. Samuti aitab hubasusele kaasa segadus, selline kerge tervislik segadus - esemed pilla palla mööda puba laiali. Näiteks praegu on meil elutoas mõned esiku mööbliesemed ning pappkastid. Tuba omandas riidenagi diivanikõrvasel asukohal kohe täitsa teistsuguse olustiku. Saan diivanil lösutada nii, et uksest siseneja alguses mind ei näe. Turva häll. Tahtsin põrandalampidest kirjutada pikemalt, võib-olla lausa akadeemiliselt. Aga akadeemikut minust ei ole. Kas minu hääle (ei ole vihakõne) avalikuks avaldamiseks pean lisama oma teksti kellegi tunnustatud oma ala spetsialisti tsitaate, et tõsiseltvõetavam paista? Nojah, muidugi oleks põnev lugeda, mida üks või teine hubasusest või põrandalampidest arvab, miks mitte, jaa-jaa. Põrandalamp teeb valgusega seda, mis avab inimeste sees nende mine tea mis rakumälu paunakesed ning veider abstraktselt sõbralik olek on kohe saavutatud. Mida selline valgus meiega siis teeb? Mida üldse valgused inimestega teevad? Mida teeb augustivalgus? Septembrivalgus? Kesksuvine leitsak?  Jõulutulukesed? Ammustel aegadel kaubanduskeskuste vetsudes asuv sinakas valgus? Strobod? Ilutulestik? Tänavavalgustus? Tubade valgustus? Erinevate tubade valgustused? Lihtsalt tunnetada, mida erinevad valgused meiega teevad. 

Õnn tuleb ikkagi, jah, enda seest. Ülirahulolevana vihmastel tänavatel kõndida ja tunnetada, kuidas jalanõu talla vahelt niiskust sokkidesse imbub... (Kui keegi tahab konkreetset vastust õnnelikkuse osas, siis ütlen, et see on jalutamine. Tasub lugeda raamatuid kõndimisest ja puudest.)  

Vahepeal niisama

Vahepeal on toimunud nii mõndagi, ühte ja teist ja kolmandat. Minu ümber ja mu sees. Peaasjalikult ikka sees. Ei, endateada ma ei ole rase. Mitte selles mõttes sees! Kuigi jah, viljakas iga. Ja kauaks seda enam ka on... (kuulates teisi töökaaslasi pusimas aastaid lapsesaamisega)

Väljaspool - teadagi - corona strikes again. Augustis nüüd strikes again igasugused rahutused ka nt Valgevenes. Uskumatu natukene, mis seal toimub ja tahaks lihtsalt ohata - et mismõttes. Ja salamisi loodan, et need rahutused seal (nagu ka mujal) on, nagu keegi kenasti ütles, ravivad: mädapunn tuleb kõigepealt katki teha, ajada mäda välja ja siis saab ravimine pihta hakata. Igaljuhul midagi sellist loodan ja ootan kõigilt rahutustelt, aga ise väga plakatiga kuhugi ei tiku. 

Suvekuude (võib-olla ka kevadkuude?) vältel olen ikka jõudnud ringiga tagasi Phoebe Bridgersi juurde. Eelmisel aastal oli tema kummitusepildiga album päris palju kuulatud mu poolt. (Ekspressi parimate albumite oma listi lisasin kiiruga mingeid meeldetulevaid ja unustasin täitsa ära nt Metronomy ja veel mõningaid...) Terve Punisher album on kullatükk. Intervjuud muusikuga on ka toredad. Ja laulusõnad viivad omaette maailma, muidugi Phoebe maailma ja killukestesse tema elust ja mälestustest. Nt vanemateteema, jepjep, kellel seda poleks, igalühel omamoodi.

:) 

Täitsa noorte musast olen üsna eemale triivinud, kuigi vahel kusagilt tilgutatakse horisondile. See ongi vist keskiga. Nt khmm miskid Ellipid ja muud popmuusikud, kelle triviaalsetena tunduvad laulusõnad on kirjutanud kirjanikud - hea rahategemise ots neile muidugimõista... aga nojah. "See ongi vist keskiga" mõte tabas mind ka kui üle pika aja omale teksasid otsima läksin. Neid sunnikuid ei saa netist ega proovimata. Ainsad, mis okeid tundusid olid sildiga:"relaxed mum fit" Tjah. 

Kirjutaja päevikud

Nii palav, nii palav. Tunnen, kuidas mõtted kõrbevad ära. Kärssavad. Ajan kätega tossu eemale nagu satikaid. Suigatan hetkeks. Küll on hea, et siia viiendale satikaid nii vähe jõuab. Jõuavad vaid tugevaimad: ämblikud ja ööliblikad. Nii, nagu sõbrants on lõugavate venkude (nõu offenss, see on teatud kontingent, nõu võõraviha) magnet, siis mina olen vist sel suvel hakanud ämblike magnetiks. Ma märkan neid igal pool. Ka Jurmalas. Kodus. Mitu tükki. Siin ja seal. Täna maal.Võtan päikest kõhuli, raamat ees, äkitselt ilmub mu vaatevälja üks väike ämblik. Vudib niimoodi, omamoodi, täitsa minu poole. Lükkan ta käega eemale. Tema tõmbab oma pisikesed ämblikujallud kõhualla ja on keras. Ei lähe ära! Teen käega agressiivsema liigutuse ning ämblikupall veereb puuliistude vahele, üsna kaugele. Jõan natuke lugeda kuni sama sell on tagasi. Üsna eneseteadlikult, kindla sihiga vudib minu poole. Sama protseduur minu poolt, sama tema poolt. Liigutus, kera, liigutus. Tea, kas see oli kolmas või neljas kord (pigem neljas), kui andsin alla ja kõndisin sündmuspaigalt minema. 

Kirjutaks Jurmalast. Ma hakkasingi kirjutama, kui koju jõudsin. Samal õhtul (päris hilja!) hüppasin arvutitaha trükkima. Kirjutasin ja kirjutasin. Tekst viis mind aegsasti intrigeeriva teemani: naabrid ja muutus omaette üksuseks või zanriks, mida võiks nimetada novelliks, vist. Mõni selline nagu selles Eesti Novelli kogumikus umbes. Või mõnes teises raamatus. 

Ämblikuintsidendi ajal lugesingi seda eesti novelli. Üsna popp on muidu kirjutada ikka mina-vormis, ja muidugi ma langen kohe sellesse rööpasse, et kujutan Kangrot või Kolki või Lõhmust ette oma lugu mulle jutustamas. Kuigi jah, see mina vorm vist ei ole nii oluline, pigem see, mis selle minaga juhtub või mida mõtleb, no mõtleb vahepeal päris groteskseid asju välja, ja siis juba ei pääse enam näpuotsaga veel mõne liialduse lisamisest ja teos on hõrk ilukirjandus. Kuidagi nagu ka veidike häbitult lihtne(?) ja teraapiline(?) viis ennast kaugemalt vaadelda, vaadelda, kuidas kirjutaja mina seal loos veel ja veel kirjutajast eemaldub, ja siis äkki hoopis, üllatuslikult, läheneb. Mingid erinevad eneseiroonia vormid, mis vahepeal muutuvad väga metaks... ja novell on sündinud. 

Vahepeal tulin sellisele hiilgavale mõttele, et eneseiroonia on ka nagu iseenda võõrandamine iseendast. Enda muutmine kellekski kolmandaks, kellest taga räägid, ei kiida heaks, aga vb natuke naljakaks pead. "Nonäe, ma tegin jälle nii..." Või ma peaks üldse iroonia mõiste üle vaatama. Täiesti võimalik, et peksan segast. See paistab olevat mu spetsialiteet. Aga seda võiks siis ju ka teha sellise filigraansusega, et kulka maksab kinni. 

Reisi ajal oli käsil aga see! (Tema nagu nimme kirjutab sina-vormis!) Ja kohe muutus ka enda reisuke igas mõttes kahtlasemaks (loe: huvitavamaks). Alustades sellest, et Apteegis ühte maski paludes küsiti minu käest vastu:"50 või 100?" ja Tallinna R-kioskis, kui küsisin müüalt salati kõrvale:"kahvlit ja nuga"(ei tea, miks mul nuga eraldi mainida oli vaja), uuris kuraasikas müüjatädi vastu:"Milleks sulle nuga?" Selle peale ma vist üsna alandlikult vastasin, et piisab ka kahvlist... Ja saingi puust kahvlikese. Hästi tehtud R-kiosk, ökosüsteem tänab. Olukordi/elamusi oli veel. Näiteks eestlastest pungil veekeskus, ja imelikult jalgu võdistav must kass öisel Jurmala kesktänaval, kui ööelu otsisime. Okei, ei otsinud otseselt. Leidsime ühe pitsakoha, Red Bus vms, mis täitsa äravajunud, vaikselt ööunne hääbuvas Jurmalas nagu majakas heledalt helkis. Kõigepealt arutlesime pikalt, millist pitsat üldse võtta kahepeale. Mina tahtsin üht, tema teist, ja siis oli natuke sel teemal arutlemist, kuni läksime ja andsime tellimuse sisse. Ja küsisime siis, et kui kaua sellega läheb. 20 min. Meie näod vajusid ära. Selle aja pärast tahaks ausaltöeldes juba tagasi turvalises ööbimispaigas olla. Küll nad pinnisid, et saab ka rutem. Kui rutem? Noh, 15 min? Külmad eesti neiud ei olnud sellise aeglase teenindusega nõus (muidugi põhjusel et kell oli palju ja selle 15 min jooksul polnud enam midagi etemat teha, kui et magama minna) ja marssisid pikkade nägudega jäetud pitsapoiste juurest minema. Aeglus? Nad ütlevad, et eestlased on aeglased? Meil oli vaja jõuda eee a la 10 minutiga bussijaamast (tahaks öelda et viimasele, aga siiski eelviimasele) rongile. Rongijaam muidugi tohutusuur ja tabloo segane, aega vähevõitu. Inimvaeses rongijaamas tuiab üks punaste rooside kimbuga läti keskealine meesterahvas, küsime temalt abi. Roosidega mees peab olema sõbralik ja abivalmis. Ta on sõbralik ja juhatab meid tuima rahuga õigele teele, aega paistab temal olevat küll ja veel. Eestlased ja aeglased? Omast kogemusest vastan, et lätlased on kaa.

Mida ma lugema peaks: lehti! Üle mõne aja vaatasin uudiseid, panin AK peale. Tähendab, mõnda aega pole vaadanud uudiseid süstemaatiliselt. Nüüd vaatasin, ja tavauudistes, mitte spordi omades, mainiti Liverpooli kõrgliiga meistriks saamist ja suuremat sorti juubeldamist, ühesõnaga vilistamist kõigile covid 19 piirangutele. Sain täna vennaga kokku ja mainisin seda, kui ta mingit oma huviorbiidis olevat jalkaasja mainis. Ta oli hetkeks ilmega, et ohoh, ma tean asju, olen informeeritud. Tundsin isegi midagi uhkuselaadset. Aga jah. Ma peaks lugema lehti. Neidsamu, mida mul nüüd koju koguneb nagu tolmu+karva rulle...Sest ühel unisel hommikul helistas üks reibas onu ja manipuleeris mind tellima Postimees kolme kuuks. Ei saanud kuidagi ei öelda. Seda enam, et olin unine ja hästi pikalt mökutasin ja ei leidnud põhjust, miks ma lehti lugema ei peaks. Toimivad müügistrateegiad. Muidugi on mul nüüd ka kõik ligipääsud artiklitele internetis.  Veidike tahaks ikka küsida enda käest, miks ma tegin seda?! Esimene mõte selle tellimusega muidugi oli õilis - tuua express grupp hädast välja ja lisada enda näol üks tellija. Aga tegelikult võiks siis tellida juba ka teisi lehti. Näiteks Edasi–t oleks tore paberkujul seirata, vist. 

Äikest lööb. Meeldiv pole mõte, et pean voodipesu vahetama ja alles siis saan väsinult variseda voodile ja sügavasti magama jääda. Olen üsna unine. Silmad näevad kehvemini ja kehvemini. Mulle tundus, et maalilises õhtutaevas asetses kuu, ja teda oli topelt. Viimane aeg end kokku võtta ja silmi puhata ning veel nende sõbrakeste heaks teeneid teha. Äkki see kliinikust antud taimetoidu raamat oli mngi vihje sellele, et vastav toit teeb mu silmad korda? sest opiga võis midagi nihusti minna? 

Meeldiv pole mõte. Siiski, voodipesu vahetamise asemel tulin seda teksti siia tippima. Vot, kuidas elu vahel läheb. Nii läheb ka, et juba enne olin päikesekäes lebotamisest laibastunud ja vaatasin-kuulasin seda äsjaavastatud juutubberit. Südamlik. Tahtsin esialgu itaalia teemat, aga sattusin tema Iraani videotele...