jeesuskonflikt

muig:)




merekarumari

pidage meeles: kui midagi kusagil ummistab, logiseb või on lihsalt kasimata, siis süüdi on teine vahetus. alati.
tegelikult pada sõmab katelt jällegi ja teiseks märksõnaks oleks: algab töö algavad intriigid. sest niipisikesest asjast tõotas tulla tõeline aplaava. õnneks muidugi ainult selline, et m mõhises omaette nagu pull vihast kui r oli ainult avaldanud tüdimust selle üle, et m kõiges teist vahetust süüdistab. see ei mõjuta ju eriti midagi. see süüdistamine. tõsi ta on.
teise vahetuse baarmani lahkudes oli tunne nagu oleks mul rippsilla puuplaadid jalge alt minema lennand. teistega suhtlemine on nagu tulega mängime - iial ei tea, mis sa jälle valesti ütled ja miskipärast ei näe ma asju sama nurga alt nagu nemad. või siis, iial ei või teada, millal neil paha tuju on ja nad seda kui mitte sinu siis klientide peal välja elada soovivad. äkki teine vahetus ongi hoopis parem, mitte halvem, kui see. vähemalt ummistuse likvideerimine oli seekord positiivne seiklus, niikaua kui m asjakallale asus.
(olen alles metafoorseks hakanud selle postitusega siin! vau)
uus trubaduur tunneb ennast baari tagaruumides nagu kala vees või miskit sorti hertsog, aga lauljat pole tast asja. natuke kahju. eriti kui nüüd kogu see aeg koguaeg sama repertuaari kuulda saab...

paras lahja

kodus ongi selline ema levitatud aura vist, et tahaks ilgelt koristada ja korras hoida kõik. ja kui vanemad lõpuks kaugetelt aladelt kodukindlusse tagasi lendavad, näevad, et kõik on ümber tõstetud ja pooled asjad kadunud hoopiski. nüüd on ema kord vinguda:" kõik on teistmoodi ju!" paraaaas!

ühes väikses eesti linnas...

mu esimene meres ujumine möödus vetikaselt. aga kuna teised läksid, ei võinud ma ju kehvem olla ometi, siiamaani ei kahetse.

nüüd mõnulen haapsalus. väikelinna idüll, SUVI, ma tunnen seda:) 

hommikutrenn oli kohvi peale piima ostma jooksmine. metsapoe müüjal oli seljas t-särk sõnumiga "my lips sweet surprprise". ja varsti saab paarkend kilti ujuma rattagasõidetud. 

öko ja öka on üsna sarnase kõla ja maitsega ka. galerii peaaegu vastas asub teatav pood, kust teatavaid maiustusi saab. proovisime. öko ja öka vahe on õhkõrnuke, peab olema mingit sorti gurmaan. 

inimeseks olemise õige perspektiiv

täna avastasin, et võõraks jäänud inimestega rääkida polegi nii jube. kõik elavad huvitavat elu ja kõigile tundub ka minu elu huvitav. huvitav-huvitav.
homme läheb lausa nii põnevaks, maitea kas juba olen sellest juttu teinud, põgeneme tsivilisatsioonist. plaanist mina karin ja mitte ühtegi masinavärki ei tulnud midagi välja. aga ma ei kurda ülejäänud seltskonna üle :)

michigani teadlased on lollakad. mina olen küll õnnelik. üldiselt. pisikese sisemise manipulatsiooni tulemusel. teised on ju ka. oleneb, mida õnnena võtta ka natuke...

rannabeibe

suvi on nüüd jõudnud sellisesse punkti, et alustasin rannaskäikudega. selleks valmis, ülivalmis, olen tegelt ainult vaimselt, mitte füüsikaliselt. esialgu käis laulasmaa rand lausa paradiisilikult küll :)
meil on siin paradiisirandu ju küll, tuleb ainult leida õige koht!

vennalik õelus

kui me vennaga mudilased olime, unistasime mõlemad suureks saamisest, rääkisime, mis kõik ära teeme ja kelleks saada tahame. ja kes nüüd sellest unistusest vandenõulaslikult kinni peab ning isegi pisut nooremana kui täisealine oma tulevikuga alustas ja kes dzentelmen on? vähemalt saab pisike abitu õeke sellest ka mingitki kasu (jah, kogu inimkond on kasupeal väljas, kaspole). võla maksis tagasi ja on nõus mind ükskõik kust ükskõik mis kell ära tooma jne. peaks ka load tegema. aga mul kaob aeg ja raha kuidga käest ära... kuigi oleme nii erinevad, siis ikkagi miski meis säilib, selline kompromissitu õe-venna-armastus, veri-paksem-kui-vesi arvestamine, oleme nagu muust maailmast eraldiseisvad ja üksteise nimel ikka üsna paljukski võimelised. olin selle tõiga vahepeal lihtsalt unustanud. pole ju ammu nii pikalt kodus olnud.

jah, dahling eile oli mõnna nagu ta fännidele ikka meeldib. ei viitsi eriti rääkida. üllatuseks kujunes hoopiski vene bänd miami scissors, mis andis mulle kuidagi teise/uudsema visiooni venelastest - rikkaliku(ma ei tea miks, antud muusika oli üsna ühepalgeline tegelt...), talendika, truuhingelise. maispeissi talletatu pole just parima kvaliteediga, kontsertil aga vedas see muss mind lihtsalt ära. kandis minema. noorusaja tumedatesse aga värskendavatesse tuuletõmmetesse...

tulevik on lihtsalt jube

saadan sõbrale juba teist korda sama mgmt lugu(kuuaega tagasi olevat saatnud sama loo)ja ta ütles seepeale: ma ei saa aru miks kõik mulle mgmt saadavad sina, fotograafist sõber, foorumi inimesed.
mina saan aru! (nõmeda surmaümina-inimesed ei peagi saama) nad on ikka sittaks kõvad ja paistab, et ma pole kaugeltki ainuke hullustusse sattunu.(suutsin bändiga veel kahte sõbrantsi nakatada, jeah)
nüüd jääb järgi muidugi kartus, et sellest saab jällegi selline üleüldine moeröögatus muusikamaastikul, indieband asendub sõnaga jamband vms. nende järgmine album vahutab kommertsist ja ikkagi on enamik taolise muusika pedesid õnnelikud...

uudiseid kodutandrilt:
mulle siiski tundub et mu ema on haiglaslik puhtusefriik, kes küll minu "korralageduse" üle hingekraapivat hädakisa ei tõsta, aga natuke tüütuks muutub ta metoodika küll. millel tegelikult pole häda midagi. ehk siis. eile poetas mulle lauapeale kodukirjas paikneva artikli, kuidas ikka kord peab majas olema, segasumm võtab kõvasti energiat ära ja lisab halvaloomulist energiat ning siis veel tegi apelleeriva katse mainida, et isa olevat süüdistanud ema, et ta pole mulle korda õpetanud. tule taevas appi!
tulge mulle külla. te näete mõnusalt segamini tuba, kus on näha, et inimene elab, mitte ei käi seal kord kuus magamas.(kuigi jah, ma sain teada, et nii kui ma kodust lahkun, tehakse tuba tiptop-ordungisse) ja ma ei ütleks, et mul seal nii suur segadus on, et paha hingata. nojah. mõnes mõttes imetlen ema kannatlikkust ja oskust ikkagi kõik nimodi sättida, et jääb mulje, nagu meie kodu olekski muuseum. nii ongi. ja see on selline sisemine asi nagu. emal on see. minul ei ole. näädsasiis, veel ühest taevasest kingist ilma jäetud.

homme tuleb mu esmakohtumine dahlinguga. leidub inimesi, kes ei tea neist midagi. blogilugejad vist ikkagi teavad. tartu bänd noh!

kus on kodu

kuigi kodus üle pika aja tohletada ja 13.15ni magada on ülihea, juhtus ikkagi tallinnasse ööseks jäämine. alkomeeter peaks igas majapidamises olemas olema - tubli joomamotivaator. mitte minul. piirdusin 0.18 promilliga:)
ja siis vahepeal olime glamuursed ning katsetasime uut itaalia kiirtoidu restorani vapiano, kus wc kujutas endast parajat labürinti (käsi pesin vist meeste poolepeal) ning toidu lunastamiseks peab kõigepealt spetsiaalse magnetkaardiga toimeama, seejärel surutakse sulle pihku miski atribuut, mis hakkab vilkuma ja vibreerma kui tellitav hõrgutis on valmis. tunne, vaatamata kogu sellele tobedale elektroonikakasutusele, on siiski peaaegu nagu itaalias. aroomid eeskätt. modernne õhuline siselahendus.

eelviimane päev

mul on nüüd ka oma isiklik toitumisspetsialist. kõhukas madrus.

clinique happy käes...et eesmärk tarvitseb abinõu.

ainukesed inimesed, keda tõepoolest vihata võin, on lõunamaalased(nt kreeklased, kes omas keeles muudkui seletavad ja seletavad) ning vintis ärimehed, kes teevad nalju nagu: mitu tuba on naisterahvastel? (neiu, sina ära kuula!) 1. pea - tühituba, 2. rinnad - mängutuba, 3. kõht - lastetuba, 4. jalad - külalistetuba.

unes nägin, et mu ema oli vahepeal tähtverre linnasauna ehitanud. kõpsutas asjalikult ringi ning näitas ja seletas, kus mis asub. selgus, et mõned kiviplaadid on aurusaunast puudu. murdsime siis ühte tühja majja sisse ning otsisime vajalikku alternatiivi nendele kividele. leidsime miski hauaplaadi, selle majast välja vedamisega(tont teab, miks ta teisel korrusel muu prahi sees lebas)oli tükk tegemist... naabritele ei paistnud meie teguviis eriti meeltmööda olevat. siis ärkasin üles.

hooaeg

viimase nädalaga on seltskonda siginenud kokapoiss kim, kes tahtmatult endaga kaasanud omajagu furoori. esialgu muidugi see tema töögraafik, et nelikümmend tundi üleval olnud ning teisel korrusel lihasulatamisruumi kõrval(kus lehkab imelikult) võileibu ja salateid ilma erilise abijõuta valmistanud. siis sebimine heleniga, mis viimase sõnul on nagu mäng. baari ja snäki tihedaks külastajaks nii töö- kui erariietes saanud ning eile liikvele ajanud kogu baari ja snäki naispere meeleheitlikult kurvastades oma sõbra huku üle. jube. see õnnetus.
ehk siis tegelikult, ettevaatust kallid kaasmaalased - on alanud mastaapne õnnetuste hooaeg. peale selle, et kats ja marjakorvike hääletades kraavi sõitsid ning eelmisel aastal oli just marju(snäkitädi) tütar see, kes tivoli atraktsiooni põlengus kõige enam kannatada sai (nägu oli kõik valge sidemega kokku lapitud)oli kimi hukkunud sõbra isa natuke aega enne poja õnnetust samuti autoavarii teinud, turvavöö kinnitamata jätmise tõttu pääsenud raskemate vigastusteta. auto olevat lömmis, kuid viinapudel kusagil autosisemuses terve mis terve. jube.
see kõik paneb siis mõtlema kui habras on elu. ja marju eilsete sõnade peale: elu on kingitus. hoia sellest kümne küünega kinni. sina pole endale seda andnud, niisiis ära seda endalt ka võta. sest iga hetk võib keegi teine ise selles sult võtta. iial ei või ju teada (noh, tegelt ma rääkisin talle, et ma küll ei suuda inimesi vihata kui keegi mulle midagi sitasti ütleb või keerab, pigem mõtlen suitsiidile)
veel üks paha uudis on, et üks soome onu kaotas oma raamatu Liza Marklund "Prime time" kuhugi istme peale. hea uudis vastukaaluks on, et kuna ta seda tagasi nõudma ei tulnud, sain selle endale mina, rootsi keeles ja puha, ning saan isegi aru, mis seal kirjutatakse (kriminaalromaan journalistist ja kuulsusejanust, milleks kõigeks mõni on valmis, et saada kuulsaks jne) :)

baarieluga võib harjuda ja see võib isegi meeldima hakata! eriti kui bulgaarlased mängivad su lemmiklugusid, lubavad oma süntekat näppida ning hoolimata pisiasjast, et nende hääled pole karma police'i laulmiseks piisavalt kõrged, teevad seda hetkel, mil nende laulmiselundid vähegi lubavad.

siin on nagu filmis - on olemas head ja pahad ja lihtsalt imelikud, keda võimatu täpselt kategoriseerida... mitmekesisus lokkab. kas mulle hakkab siin tõesti meeldima?

happy

ema saab mu üle uhke olla - tema väike sagrijuukseke on nüüd üle nädala ainult kõige korralikemate soengutega crew seintevahelt väljunud. muutused toimunud ka minus endas: ARMASTAN oma harvasid kiharaid!
täna seisan dilemma ees, kas julgeda hullult slobikaarti laenata, et omale kauaihatud happy lõhn poole odavamalt osta, või mitte. ta pakkus. mõnede inimeste jaoks on vabandamine nii raske. kui naljakas!

Break the surface don't break my bones

no ma ei saa oma mgmt vaimustusest üle, see voolab lainetena üle minu, minult ära ja siis mingiaeg uhub tagasi. meeliülendavad kõnekujundid/lugude teemad, meloodia ja poisid. no pöörfikt kompott.

aga tegelikult seda, et tahaksin siin ära mainida ühe maailma suurima mõnu, mis mul siin (loomulikult oma tuulepäisuse tõttu) puudub. käsitsi pastakaga kirjutamine märkmikusse või kuhuiganes.

jaan toomik selgeks nüüd ka koerale!

katsil on toomiku hullustus-vaimustus või lihtsalt temaline periood elus praegu.

a muidu veel üks pisitilluke junn mu vingumise kohta:
korra tsekkan kas pluus on kuivand juba, kuivatusmasinas teine
[22:38:46] Mari: ja siis peab triikima hakkama vist (puke)
[22:38:59] Mari: ma kuidgai pole jah väga naine, nende koduste majandamiste suhtes
[22:39:00] Mari: :(
[22:39:25] Toomas: ma ka pole, ära muretse :P

saate aru, miks ta on üks mu parimatest sõpradest? :)

ohver

kui mõnel inimolevusel on tentents sattuda igasuguste rahalunijate küüsi, siis minul on see sama asi psühhopaatide, aju-ja muude invaliididega.
minu viga on nimelt selles, et ma kangekaelselt usun, et inimesed on head ja et asju saab selgeks rääkida.rahulikult, viisakalt, kenasti. ega ikka ei saa. selle peale käratatakse:" kutsikaga räägid vä?" mis ajab mind sellisesse seisundisse nagu wtf? ega kõik pole ju sellised mõnitajad nagu antud psühhopaat(meie baarman nimelt). restorani-karin ütles küll, et ära tee välja, ta ongi hull. ja nüüd hakkan sellest juhisest sajaprotsendiliselt kinni pidama. aga kui midagi küsitakse, siis on kuidagi elementaarne ju vastata. oeh. suhtedraamad on ikka nii põnevad siin küll.

Chicago

jah, mul on igav. kümnendal tekil oli siis selline tuuline, kuid õnneks päikseline, aga ikkagi jahe olukord. päkkpäkkerid magasid(kell on 17.08) magamisikottides ning üks pildile mitte jäänud onu tuias ujukates ja märgade juustega ringi. taamal peaks kiviga visata olema saksamaa. mu telefon aga pole piisavalt pädev mingiteks ilupiltideks... ja siis räägin oma elust natuke detailsemalt jälle. seitsmendal võis nurgataga kokkade pandet suitsetamas näha.

tänane päev on alanud kurjaendeliselt.
dilldoll:"palume teil lukustada oma kajutid, kahtlustatakse vargaid." ja mitte ainult ei kahtlustatud, vaid üks pätt panigi ühe madruse riietega plehku. õnneks saadi ta kätte. kurikael rääkivat inglise keelt ja peale tema olevat neid veel kaks.
koridorides ruttavad personaliliikmed vadistavad murelikel, hirmunud, närvilistel häältel. kellegil võeti suitsud ära. üks buffeemutt mainis, et ta ei saanud kiiremini teha, sest neid oli ainult kolm. ma ei julge kajutist välja minna. tean, kuhu võtme peitma pean, aga kuratvõtaks, seda ei tea, kus see võti ise paiknema peaks (ma olen ju kajutis ja võti ei saa juuba peidupaigas olla).
niisiis pugin siin veel tobleronet ja kavatsen varsti pessu minna. allergia ägeneb ja kriimud ei parane. kuigi ma toitun(peale shoksi ja kohvi) laitmatult. stress?

krahmasin julguse kokku ning läksin siiski hommikust lõunatama - tuleb välja, et see varastajaskond on soome ajalehtedes tagaotsitud legendaarne perekond! (nimesid muidugi keegi ei tea, aga kui keegi teada saab, siis palun kommenteerige!) mingi ime läbi õnnestus neil baarist ka saia näpata. kajutit neil pole. hull lugu küll, kuidas ikkagi nii väikeses kohas(kus ma ennast lausa ahistatult tunnen) leidub nukatagusied, kuhu korrakaitsjate eest varju pugeda.

messis oli teemaks ka noorte vanaemade trend. näiteks minu ema vanune naisterahvas on juba 12 aastat vanaema. tuleks ka endale ikka võimalikult varakult järeltulija soetada. puudega lapse oht on väiksem ning võimalus neljakümneselt uhkustada oma lapselapse tempudega. noh, ma ootan mai kuuni, siis vaatab :) kuskuures olen märganud, et mul puudub inimestele omane moraal. peaaegu kõik on mulle normaalne, ja kõik, mis peaks olema normaalne, huvitab mind kui täheldused mäda inimsoo liigitunnustest. nojah. hea ja kurja tundmise vili on minu geneetikast kuidagi veidi mööda kukkunud ühesõnaga.
teine trend on geelküüned. võimalikult värvilised. ma peaks ka need omale muretsema(et mitte oma sugupoolt häbisse jätta võinii), kuigi juba eile alustasin agaralt jogurtikuuriga, et küünte katkiminekut tagasi hoida.

kirjutamata seadused

on ikka need ainukesed seadused, mis loevad,tuli jälle meelde.
õllekal on kats ja toms ja franz, mina pidin jaurama purjus kodanikega...oeh. arvan, et mul on nõudelõhkuja kuuslus. vähemalt kuulsus, mõtleks mõni :)

lõunauinakud on kujunenud sürrealismi keeristormideks. ses suhtes, et kui ärkad, tunned, et sinust on torm üle käinud. tänasel tudusessioonil peale selle, et kuulsin igasugu põnevusi, nägin daami diivanil lösutamas, üsna napp särk seljas. ja keegi lihtsalt võttis kusagilt ta kõhupealt nabapiirkonnast kinni ning avas kõhu nagu kastruli kaane. sees oli seljanka. see vist isegi lõhnas. midagi muud nägin ka, a ei mäleta...

beebid lehtlas

täna hommikusöögil oli arutamisel kõhulahtisus, kõhukinnisus, erinevad vesiklosetid ja kuivkäimlad ning lektüür, mida neis kohtades leida võib. mõned põgenevad perekonna eest vetsu ristsõnu lahendama näiteks. buffees on põnev, sest lõpuks hakkad pusletükkidest kokku panema iga töötaja eluloopilti.

hullumajapuhvet

mis ei tapa, teeb närvihaigeks. mind küll, ja üle oma varju ju ei hüppa, tee mis tahad.
sain omale uue isa ka vahepeal. ta on vist miskit lastepsühholoogia raamatut lugenud ja saab seda minupeal rakendada, sest ilmselt vastan ma sealsetele prototüüpidele nagu rusikas silmaauku. olen tänulik ja süümekates. sest tegelikult olen ma hea.
vahepeal tundub, et kõik, mis ma teen, isegi kõige paremate kavatsustega, kukub välja nagu kõige rängem kuritegu. ainult, et ma varsti ei viitsi enam vabandada. kellele neid vabandusi tegelikult vaja on, kui tulemus sellest ei olene. ja kedagi ei huvita, mida mina mõtlen ja et mul hakkab varsti tekkima vabatahtlik soov mõnusasti ära elada hullumajas.
viimasel ajal elan üle selliseid unenägusid, kus minuga räägitakse. nagu päriselt. ma igaksjuhuks ei avalikusta neid üksikasju, aga need laused on mul meeles. nüüd tean,mida tähendavad hääled peas. nad tunduvad usaldusväärsed. aga ma ei lase ennast lollitada!

your body believes every word you say

see on nii isegi siis, kui sa endale valetad. ma valetan, et ei saa asjadega hakkama. ütlen, et ei kritiseeri end vaid olen objektiivne. olengi ju. ää. tegelt ma ise ka ei tea, mida uskuda või siis oma kehale öelda...
tegelt on see postitus mõttetuse üks tippsaavutustest - eesmärk oli ainult see pildike siia üles panna. käisin siis õppusel või mingil sellisel asjal, liis sai päästepaati ronida ja mingeid nuppe juhtida, mille tulemusel paadist dushina vett nirises. me heleniga vahtisime päikesest kissis silmadega 7.tekile kogunenud crewd. kaks härrast olid lausa tuletõrjujakostüümides. meie sharmantset kokka(rahunege ta on minu jaoks liiga vana, a kes teab :D ) nägin erariietes ja veendusin, et ühele teisele kokale ei sobi erariietuses üldse ringi käia.
siis sain aja iseenda jaoks, loen vahelduseks raamatut mõttetegevuse ja füüsilise tervise seostest. intrigeeriv lause tagakaanel " iga tunne ja mõte on seotud teatava kehaosa ja haigusega", peesitasin päikesekäes, kuulasin enda lugu"the dog included" (elektrooniline kus vahepeal on koer) 101korda, nillisin tekil nagu tavaline turist ja saatsin igatsevalt silmadega eemalduvat tallinnat. alles neljas päev.