juubel

maal on vahva.
öfkors olen siuke ego ja saamahimuline ning mõõdan kõike kasutegurites.
leidsin vana eesti mustritega villase vesti (mida keegi peale minu ilmselt ei hindaks) ja KANDLE!
(nüüd on näpud valusad)
vanaema sai vanemaks ka vahepeal :)

reaalsus või misasi

käisin eile teatris ka. võinoh pärmitehas muutus viimast korda üldse "unenäovabrikuks". oli vahva.
kas asi on minu/sõprade etendusevalikus või saatus vingerpussitab, et satun selliste poolmaiteamisabstraktsuste (jessikas, mis sõna!) otsa... mingi hämamine käib. ja mulle meeldib see häma. ma nagu muidu ei oskagi. ning kui nüüd laiemalt vaadata, siis täppisteadused on ka ju lõppudelõpuks ühed hämamised, need komadega tulemused näiteks. ja üldse: mida sügavamale maailma asjadesse süveneme, seda enam relatiivsed need meile tunduvad. või ongi...

vali oma sügis ja kõrvad

karin luuletas täna ka:

vahetevahel
olen vaher


vist mitte



sellal, kui homseks on vaja ühiskondlikke ja kommunikatiivseid ja mis pagana vajalikke tekste veel lugeda, mõtlen hoopis teistest asjadest miskipärast, kui üldse. eile õhtal sai veits filosofeeritud seakõrvade ja meeste-naiste vaheliste suhete üle.
lühidalt seakõrvadest: pühapäevaõhtul liisidele torti valides leidsin end äkitselt lihavitriini juurest, kus muude lihaduste vahel laiutasid hunnikus SEAKÕRVAD. te ei kujuta ette, kui suured need olid! ja mind tabas üldfilosoofiline küsimus: miks ei võiks nende kõrvade asemel olla karu, lehma, jänese, hiire või inimese kõrvad? okei, inimese kõrvad oleksid liiga absurdsed - mürgitet ja maitsetu liha, pealekauba ju oma liigikaaslane (a hamstrid söövad ju ka oma lapsi?) karukõrvad oleks ka natuke utoopia - haruldane ja püha loom. ja siis kerkis silme ette kujutluspilt karufarmist, kui karust saaks meie tavaline toit. tegelikult. üldse. miks peab kellegi kõrvu (või keelt)sööma? asjale on väga lihtne lahendus (mis õiguse-liis väljapakkus) :seakõrvad on maitsvad.
suhete kohapealt seda, et pff, mai viitsi enam kirjutada... ja keda huvitaks ka.

sünergia

on kitarr, kolm jembet ja kannel.

sattusin natuke hoogu:

(huumoriga pole mul vedanud, a ma ei vabanda ka..)
Direktori kukutamine

ja selle jätkuks:


mjah, kui on valida elina süntari ja hmõ vahel, suudan valida kuldse kesktee - kodu :)

jätkates peaaegu samal teemal...

proovisin kätt filmitööstuses:
"Käsipallur Marina"

"Peredraama"

"veits langetõbi/luus kontrooll"

kunst

tegelikult on möödunud ainult nädal, aga tundub nagu oleks vahepeal terve elu must mööda kihutanud. nädal päädis toomiku filmiga kumus. mille kohta jürms ütles naljatades, et ta täitsa sai aru, miks üritus tasuta oli: mitteühtegi plahvatust ega tapmist ega totrat vanlainerit, mis ühest linateosest normaalse märulišedöövri teeb. see selleks. üldiselt andis film vastuseid igasugu küsimustele, üsna hea ülevaade selle sürri kunstniku hingeelust...noh teatavasti kunstnike hingeelu avaldub nende teostes, ja see on nagu miski sitahäda, et on pakiline tunne, mille peab kindlasti endast väljutama. tema on väljutanud palju ja head ja julget ja märkimisväärset...

aga häbi kumu alumise korruse garderoobi kappidele, mille lukud lihtsalt ei funksi. ja häbi meile, kes me sinna ainult tolle filmi pärast läksime. tänu tartule on mul nüüd tahtmine ka tallinnas igale poole jalgsi kõmpida.

4d kinos käisime ka lõunakeskuses. millepeale kesklinna suunduv nr1 buss enam üldsegi nii reaalne ei tundunud :-p

ja alles nüüd avastasin enda jaoks säänse veetleva leedi nagu bat for lashes :)

bulkakofoonia

eile kogusin päevotsa eluvaimu õhtuseks bulgakoffiks. ja see oli seda väärt. üle pika aja üks terviklikematest/täiuslikematest teatrielamustest ja veel tasuta. ja peale seda esimest korda kapriisis tundsin ennast nagu vee all või sambla sees või tiigis konnana. õhk hakkas ära kaduma. hallid rusuvad seinad ja need kohutavad veetaimed. minu isiklik arvamus aint siiski...ja jalkaseis polnud ka just kõige rõõmustavam. lihtsalt mnjah...

festivalil läbi ei lööks

viimastel aegadel sulandub mu maailm kokku unenägude ja muinasjuturaamatute miljööjaburustest ja tänase päeva põhilisemaks märksõnaks oleks nostalgia (ja motoorne rahutus ka(mida päev edasi seda rahutumaks läheb, isegi kui uni on)). undi pärmitehasemaailmast pääsedes ja lõpuks trehvist sürri kooliõega hilisõhtuselt koogisöömiselt naastes käis peast läbi mõte:" mulle täiega meeldib mu elu!" paremat ei oska tahtagi. ja siis hakkavad meelde tulema sajad lahtiharutamist-arutamist ootavad sasipuntrad, ning too õnnis mõttetilk hajub õhtuniiskusega murusse.
jah. soovitan undi "näitust" vaatama minna.
siis soovitan minna "artjomi juurde", juhul kui tekib millegi a)maitselageda b)unenäoliselt eklektilise sisekujundusega kohvikukülastamise isu. ja isegi special on osatud valesti menüüsse kirjutada :)
ja nagu lahe on ka see, et kats suudab mind alati üllatada isegi meie valgusaastatepikkuse tutvuse järel - tema idee artjommi külastada ning isegi kui alguses kritiseeris mu peedijoomist, oli tema see, kes ükspäev "kõutsist" purju jäi(olgu siinkohal mainitud, et ta ei jää peaaegu kunagi purju!). ühesõnaga. jah. ja ma naeratan õndsalt, millega ma nii laheda sõbranna olen ära teenind. teistel pole ka häda tegelt.

depressiivsed eesti koolipäevad...mitmes inimene juba mainib, et tal on koolistress, enam ei tea...

sürreaalsusega löövad mu hiljutised jutuajamised vanemate ja uuemate tuttavatega:
Apple. ütleb:
Ju ma oskan inimesi lugeda
Apple. ütleb:
Kas on olemas vari-marindus, kui on olemas varimajandus?

ja siis teatati mulle et mari, sind pole enam!
vot see oli imelik löök ülespoole kõiki teadvusi...

ja siis üks nali, mis mulle lõpuks meelde ka jäi kui kultuuritehases olime:
kz: miks see pärmitehas nii suur on?
toomas: pärm ju kerkib.

jaaniiedasii läheb aeg, me istume siin, meil on eine murul....

urin

nonii.

otsustasin oma lugude kirjutamisele kriipsu peale tõmmata. tegelikult on need vaid mingisugused segumid mu lemmiklugude lemmikharmooniatest ja klaverimänguvõtetest. pealekauba veel päris minimalistlike kalduvustega(kõik asjad lähvad nagu ringiga algstaadiumi tagasi ja arvatavasti olen arenguga üsna lõpumail seega...). et üldinimlikule headusele need vist ei vasta võinii. olen natuke tüdinenud leidmast muusikat, mis oleks justkui minu pealt maha viksitud, väikeste erinevustega muidugi. vihkanvihkan säärast TÕIKA. üldiselt on seda tehtud mitte minupoolt ja päris rõvedalt. niisiis, miks siis avalikustada üldse midagi, kui see võib osutuda teabkelle plagiaadiks jälle. teisalt tuleb tunnistada, et need tuntud plagiaadid minu lugudest(noh tegelt ikka vastupidi vist) on märksa paremini teostatud, mul kaob soov midagi paremini teha. endale ja ise ja üksi teen.

kuigi ühtteist nikerdasin täna küll. ja sõnadest ei tulnud üldsegi puudus, kuna põhjust on rohkem kui küll ja pühendust selles loos on samuti rohkem kui küll rohkem kui rohkem kui kui.

teine asi. harjumused. pole ju hullu olla oma harjumuste lollakas ja järjepidev ori. teadmine, et sa saad end sealt välja rebida iga hetk, muudabki nad püsivaks nagu sünnimärkide olemasolu. väikeste eranditega. sest teisest küljest olen lausa meistritiitli pretendent rutiinilõhkumises. igasugused asjad võivad saada harjumuseks. ja rutiini lõhkumiseks kipub käest ära minema siis, kui ennast teavitada, et nüüd on rutiin. tekib automaatne blokk. rutiin ja harjumus ei ole samad asjad päris, aga ma ei viitsi rohkem seletada praegu. siiski avastasin, et harjumus võib olla palju laiem valdkond, kui lihtne "pärast sööki hammaste pesemine"... ja kust need piirid täpsemalt lähvad, seda võib ka igaüks tegelt ise otsustada.

suvakas ilus pilt seal üleval muidu. võib maispeisist otsida kui millegi sünteetilisema aga dünaamilisema tümpsu isu(mhm, võõrsõnadest haaratud olen). linnud ja vesi ja liiv ja taevas. vahepeal sain enda jaoks suht selgeks, mis on vabadus.

kehaline kasvatus

ma kannatamatult ootan juba tükimat aega, millal immuunsusüsteem funksima hakkab ja keha harjub hommikuse jaheda toa ja kurguvaluga.
ja siis paitsab, et mu sõltuvus kohvist ei ole üldse psühholoogilist laadi. nädal tagasi tõotasin mitte kohvi juua enam. seda niikaua kuni eile lõpetasin nii deliirilises olukorras, et ei viistind külaliste tulekuks ennast voodist üles upitadagi. asi lahenes elina ja maiksu juurde kohvile ja kardinapuu ülespanemisele minekuga. et mina ei vaja kohvi, mu keha vajab. või te lepite üliuimase minuga?
punkarid on ka kohal nüüd. sellest saab kohe aru :)
oma keha kooli vean praegu päris agaralt, aga hoopis kool ei vaja mu kohalolekut, liiga palju aega niisama passida. ei jää muud üle kui cinamoni kohvikus ülikallist siidrit lürpida (sest see on siin üks odavamaest asjadest), tasku ümber planeeritava haljastuse putitamist jälgida ja maritiga paar sõna juttu ajada. jäätisekokteil 40krooni. need väärtused on nii imelikuks läinud. kõige asjalikum tegu tunduks hoopis miski allahinnatud sall osta. või kindad.
mu kehal on natuke vaja harjuda ka selle päevase õppega. sest 24h ülevalolek talle eriti peale ei lähe.